Joonealused märkused, lõpumärkused ja viited: kuidas eesti tööl õigesti viidata

Paljudes Eesti õppeasutustes kasutatakse tekstisisest viidet autori ja aastaga (APA, Harvard) ning allikaloendit töö lõpus. Joonealust märkust kasutatakse tavaliselt humanitaarteadustes ja siis, kui juhend seda nõuab. Vali stiil juhendaja nõude järgi, hoia see töö lõpuni samana ja kontrolli iga viidet allikaga.

Lühike vastus

Viide näitab lugejale, kust mõte või andmed pärinevad. Eesti õppetöös tehakse seda kas teksti sees sulgudes (autor ja aasta) või joonealuse märkusega lehekülje allosas, ja töö lõppu tuleb allikaloend. Kumb vorm on õige, otsustab sinu õppeasutuse või juhendaja kirjalik nõue, mitte üldine tava. Kui nõuet pole, vali üks stiil (näiteks APA 7) ja kasuta seda kogu töös ühtmoodi.

Neli mõistet, mida sageli aetakse segi:

Tähtis vahe: tekstisisene viide või märkus lühidalt viitab, allikaloend kirjeldab allika täielikult. Töö vajab tavaliselt mõlemat, välja arvatud juhul, kui sinu kasutatav stiil (näiteks täielike viidetega märkustesüsteem) kannab täisandmed märkustes.

Millal kasutada mida

Tekstisisene viide (autor-aasta)

Seda vormi kasutatakse sageli tehnika-, sotsiaal- ja loodusteaduslikes töödes ning paljudes lõputöödes. APA ja Harvardi stiil töötavad nii: lause järel sulgudes autori perekonnanimi ja aasta. Eesti ülikoolid, sealhulgas Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool, on avaldanud oma APA 7 juhendid, mille nõudeid tasub enne töö kirjutamist lugeda. Kui sinu ülikoolil on oma juhend, on see sinu jaoks esmane.

Näide:

Digiõppe kasutamine on koolides kasvanud (Kask, 2022, lk 31).

Kui autor on lauses nimetatud, kirjuta aasta sulgudes tema nime järel: Kase (2022) järgi on digiõppe kasutamine koolides kasvanud. Eesti keeles tuleb nimi lauses sageli käänata, aga sulgudes jääb see nimetavasse: Kase (2022), kuid (Kask, 2022).

Joonealune märkus

Joonealust märkust kasutatakse tavaliselt ajaloo-, kirjandus-, filosoofia- ja õigusteaduse töödes ning kõikjal, kus juhend seda nõuab. Märkus on mugav kahel juhul:

• viide allikale, kui stiil nõuab täisandmeid iga viite juures;
• selgitus, mis ei kuulu põhiteksti, näiteks mõiste täpsustus, lisaallikas või väike kõrvalepõige.

Number tõstetakse tekstis ülaindeksina lause või väljendi taha, märkuse tekst on lehekülje allosas. Arvud tulevad järjest kogu töös või peatükiti, vastavalt juhendile.

Lõpumärkus

Lõpumärkused toimivad nagu joonealused märkused, ainult et asuvad töö või peatüki lõpus. Neid kasutatakse harvem; kui juhend nõuab märkusi, on joonealune märkus tavalisem. Lõpumärkus sobib, kui märkusi on väga palju ja lehekülje alumine osa muutuks liiga raskeks.

Joonealuse märkuse tegemine Wordis

Eestikeelses Wordis on vajalikud käsud menüüs Viited. Nimed võivad olenevalt versioonist veidi erineda.

1. Aseta kursor lause lõppu, kuhu märkus kuulub.
2. Ava vahekaart Viited.
3. Vali Lisa joonealune märkus. Word lisab tekstis ülaindeksiga numbri ja viib kursori lehekülje allossa.
4. Kirjuta allikaviide või selgitus.
5. Lõpumärkuse jaoks vali samast menüüst Lisa lõpumärkus.
6. Kui märkuste arvu ei taha käsitsi jälgida, ära kirjuta numbreid ise: Word nummerdab märkused ise ja uuendab numbreid, kui lisad või kustutad.

Lisaks pakub Wordi vahekaart Viited rühma Viited ja bibliograafia ning käsku Allikad, millega saad allikaid hallata ja luua allikaloendi. Tulemus sõltub sellest, millise stiili valid; kontrolli väljund ikkagi oma ülikooli juhendi vastu, sest Wordi sisseehitatud mallid ei vasta alati Eesti ülikoolide täpsetele nõuetele.

Eesti allikatüüpide viitamine

Allolevad näited näitavad vormi APA 7 loogika järgi. Autorid, ajalehepealkirjad ja aastad on väljamõeldud, nende eesmärk on näidata, kuidas allika osad kokku panna. Kontrolli tegelikud andmed alati allikast.

Seadus Riigi Teatajas

Õigusaktid ilmuvad Riigi Teatajas (riigiteataja.ee). Viites on olulised akti nimi, vastuvõtmise või avaldamise aasta ja Riigi Teataja viide. Näiteks võlaõigusseadus ilmus tähisega RT I 2001, 81, 487. Märgi, millist redaktsiooni kasutasid, sest seadused muutuvad: kirjuta kasutatud redaktsiooni kehtivuse algus või sisenemiskuupäev ning lingi kuupäev. Riigi Teataja enda kasutusjuhend selgitab, kuidas lugeda akti viidet ja redaktsioone (Riigi Teataja kasutusjuhend).

Tekstis: (Võlaõigusseadus, 2001, § 6). Allikaloendis: Võlaõigusseadus. (2001). RT I 2001, 81, 487. Kasutatud redaktsioon: kuupäev. https://www.riigiteataja.ee/

Ametlik aastaraamat või statistikakogumik

Kui allikal on organisatsioon autoriks, kasuta organisatsiooni nime. Näide vormist:

Statistikaamet. (2023). Eesti statistika aastaraamat 2023. Statistikaamet.

Tekstis: (Statistikaamet, 2023, lk 52). Kui mainid sama organisatsiooni mitu korda, ära muuda nime kirjapilti.

Rahvuslik ajaleht või uudisteportaal

Uudisloo viites on artikli autor (kui ta on märgitud), kuupäev, pealkiri ja väljaanne.

Mägi, Laura. (2024, 12. märts). Linnaruumi uus kasutus. Postimees. (veebiaadress)

Märgi alati artikli päris kuupäev ja link. Viita konkreetsele loole, mitte ajalehe esilehele. Ka ERR-i ja teiste portaalide uudised lähevad sama mustri järgi. Ajaleht on esmane allikas sündmuse kohta ja teisejärguline allikas teadusliku väite kohta, nii et uuri, kas leiad algupärase uuringu.

Raamat ja teaduspublikatsioon

Kask, Mart. (2022). Digiõpe koolis. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Autori nimi on viites perekonnanimi ees (Kask, M.), kuid tekstis või sissejuhatuses võid kasutada ka täisnime. Eesti nimede puhul jälgi kirjapilti, sealhulgas täpitähti (õ, ä, ö, ü, š, ž).

Veebileht ja sõnastik

Sõnaraamatu kirje viitamisel märgi sõnastiku nimi, väljaanne ja kasutuskuupäev, näiteks EKI Sõnaveeb või ÕS 2025. Veebilehel märgi lehe pealkiri, avaldaja ja kuupäev, mil lehe lugesid, sest veeb muutub.

Sõnasõnaline tsitaat või oma sõnadega: mõlemal on viide

Sage viga on arvata, et viide on vajalik ainult tsitaadile. Tegelikult on kolm olukorda:

Eesti jutumärgid on „nii“: alguses madalal, lõpus kõrgel. Pikk tsitaat (tavaliselt üle nelja-viie rea, täpne piir tuleb sinu juhendist) esitatakse eraldi taandega lõiguna ilma jutumärkideta. Kui jätad tsitaadist midagi välja, märgi see kolme punktiga nurksulgudes [...]. Ümbersõnastuse kohta saad rohkem lugeda juhendist Parafraseerimine: mis see on ja näited.

Teisene viide: kui sa ise allikat ei lugenud

Mõnikord loed ühes allikas, et keegi teine on midagi väitnud, ja sul pole algallikat käepärast. Parim lahendus on algallikas üles leida. Kui see ei õnnestu, kasuta teisest viidet ja ütle seda ausalt: Kask (2010, viidatud Tamm, 2022 järgi) väidab.... Allikaloendisse pane ainult see allikas, mida sa tegelikult lugesid (Tamm, 2022). Nii saab lugeja aru, kust info päriselt pärineb.

Kuidas siduda märkused ja allikaloend

Joonealuse märkuse süsteemis on kaks võimalust. Täisviidetega süsteemis kirjutad esimesel korral märkusesse kõik andmed ja hilisematel kordadel lühendatud kuju (autor, lühike pealkiri, lehekülg). Lühiviidetega süsteemis on märkuses ainult autor, aasta ja lehekülg ning täisandmed on allikaloendis. Kumb kehtib, ütleb sinu õppeasutuse juhend. Mõlemal juhul kontrolli lõpuks, et iga märkuse number tekstis vastab märkuse tekstile lehekülje all. Pärast lõigu liigutamist või lause kustutamist võivad märkused lehekülgede vahel nihkuda, nii et vaata lõplik tulemus PDF-ina üle.

Latiinakeelsed lühendid: ibid., op. cit., loc. cit.

Mõnes humanitaarvaldkonnas õpetatakse siiani lühendeid ibid. (samas), op. cit. (eelnimetatud teos) ja loc. cit. (samas kohas). Tänapäevased stiilid väldivad neid ja soovitavad kasutada lühendatud märkust (autor, lühike pealkiri, lehekülg). Eesti keeles kasutatakse sageli ka sõna samas. Küsi juhendajalt, millist neist ta ootab, ja ära ühes töös kombineeri kahte süsteemi.

Levinumad vead

1. Viide puudub, aga mõte on võõras. Oma sõnadega ümber kirjutatud mõte vajab viidet sama palju kui sõnasõnaline tsitaat. Vaata lähemalt juhendit Plagiaat: mis see on ja kuidas seda vältida.
2. Tekstis on viide, allikaloendis puudub. Iga tekstisisene viide peab leiduma loendis ja vastupidi.
3. Stiilid on segamini. APA, Harvard ja märkustesüsteem on eri süsteemid. Valitud stiil kehtib kogu töös.
4. Lehekülg puudub tsitaadil. Sõnasõnalisel tsitaadil ja täpsel väitel on lehekülg (lk).
5. Seaduse vana redaktsioon. Viidatud paragrahv võib olla muutunud. Märgi redaktsioon.
6. Link ilma kuupäevata. Veebiallikal peab olema kasutamise kuupäev, kui avaldamise kuupäeva pole.
7. Märkused kasutavad numbreid käsitsi. Siis lähevad numbrid sassi, kui lõiku lisad. Kasuta Wordi käsku.

Kontrollnimekiri enne töö esitamist

• Kas olen kontrollinud oma ülikooli või kooli viitamisjuhendit?
• Kas kasutan ühte stiili kogu töös?
• Kas iga tekstisisene viide või märkus on allikaloendis?
• Kas kõik tsitaadid on jutumärkides ja lehekülje numbriga?
• Kas seadused, aastaraamatud ja ajalehed on viidatud õige kuupäeva ja lingiga?
• Kas allikaloend on tähestikuline ja täpitähed (õ, ä, ö, ü) on õigesti kirjutatud?
• Kas olen oma sõnadega kirjutatud mõtete juures ka autori nimetanud?

Kuidas AdeptWrite aitab

Viidete ja allikaloendi generaator koostab viite ja allikaloendi kirje vormist, kuhu sisestad autori, pealkirja, aasta, väljaande ja muud andmed. Stiilid on APA 7, MLA 9, Chicago, Harvard ja IEEE. Generaator töötab sinu brauseris ega kasuta tehisintellekti. Seosõnad (näiteks et al., pp.) võivad tulemuses olla ingliskeelsed, seega asenda need eesti vastetega (jt, lk), kui sinu juhend seda nõuab. Tulemus on mustand: kontrolli seda alati stiilijuhendi ja allika vastu.

Teised tööriistad, mis tööd viimistlevad:

• Plagiaadikontroll aitab leida kohti, kus sinu tekst kattub avalike allikatega; see ei asenda viidete kontrolli.
• Õigekirjakontroll leiab kirjavead allikaloendis ja põhitekstis.
• Teksti ümbersõnastamine aitab mõtet oma sõnadega esitada, aga viide jääb ikka vajalikuks.

Allika kokkuvõtmiseks vaata ka juhendit Kuidas kirjutada kokkuvõtet.

← Kõik juhendid